(B6/8) ÕUDSE mäekünka peal seisis põlatud rist, Mis maailmale pahanduseks; Sest seal sündis ükskord, et kõik pimedad väed, Said löödud meil
õnnistuseks.
K o o r: Oh, see rist mulle armsaks on
saand, Tema vägi mind õndsaks
on teind! Ristiteotust siin kannatan, Kuni krooni ta asemel saan.
Oh, see põlatud rist on mul auline tõest’, Ehk
küll paljudel tundmata veel: Püha Jumala Tall kord
nõrkes ta all, Kui see kantud sai Kolgata mäel.
Äraneedmise puu imesaladusest Elulootus
mul õitsema löönd; Sest et Issand seal surnd minu
pattude eest, Seega päästmise armu mul toond.
Selle risti eest ma tahan rõõmuga ka Häbi,
teotust kannatada, Kuni taeva ma läen, kuhu igavest
jään, Tema rõõmu ja au jagama.
Geo Bennard. A. S-d.
